RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 5. jaanuar 2011

TERVE MÕISTUSE SÜNDIKAAT - TIIT MADISSON: Lahkumiskummardus

Moraalses kollapsis oleva ühiskonna ärgitamine on tulutu tegevus. Aitab!

On kombeks tõdeda, et iga rahvas väärivat oma valitsejaid. Taasiseseisvumise kahekümnendal aastal peame kurvalt nentima, et aatemeeste ja endiste vastupanuvõitlejate-poliitvangide unistused teha Eestist kõigile eestlastele elamisväärne paik, kus eesti rahvus säiluks veel aastasadu, on lootusetult haihtunud. Eesti Vabariigi „teine tulemine“ on osutunud farsiks, esimese vabariigi paroodiaks. Punaprofessor Gustav Naani paarikümne aasta tagune ennustus, et eestlased on tublid võõrvõimude teenrid, kuid ei suuda ennast valitseda, on osutunud tõeks. Vastupanuvõitlejate võõrvõimule osutatud vastupanu, piinad ja alandused Gulagi laagreis on olnud asjatud.

Nagu aeg näidanud, eelistab enamik „uhkeid ja häid“ eestlasi (kes paistavad siiralt uskuvat, et laulsime end vabaks) ennast valitsema minevikus okupatsioonivõimu käsilastena tegutsenuid, au- ja väärikustundeta poliitlimukaid, „Paulusteks“ saanud Sauluseid. Poliitilise areeni on hõivanud kommunistliku tagapõhjaga poliitilised klannid, kes oma järelkasvuna toonud poliitikasse plejaadi põhimõttetuid poliitbroilereid a´la Hanno Pevkur või Rain Toobal, kes okupatsiooni ajal oleksid usinad komsomoliaktivistid olnud. Kartelliparteid on võimupiruka ümber kraageldes unustanud täielikult riiklikud ja rahvuslikud huvid, eelistades oma- ja kambakasu põhimõtetele.

Praegune poliitiline eliit (kui seda nimetust on üldse sobiv kasutada) on ära teeninud mõtlevate ja põhimõtetega inimeste põlguse ja vihkamise, kuid paraku ei lähe neile ega kahjuks ka suuremale osale rahvast korda, et toompealaste poolt on idee omariiklusest ja eesti rahvuse püsimajäämisest lootusetult maha mängitud ja -müüdud. Põhiseaduse preambulas kirjutatust on saanud naerukoht, mida ükski valitsejaist tõsiselt ei võta. Kõigest on saanud kaup - au- ja väärikustundest hoolivaid inimesi kujutab kartellimeedia elukaugete ullikestena, kes ei tea, kuidas aktsiaseltsis Eesti Vabariik edukas olla. Demokraatiast kui mõistest on Eesti oludes saanud demagoogiline fraas, mis sisuliselt tähendab raha võimu. Rahva võimust pole järgi jäänud haisugi.

Analüüsides praegust Eesti poliitilist olukorda, peame kurvalt tunnistama, et poliitkartellile allutatud meedia kauaaegne tegevus eestlaste peedistamisel ja individuaalsest mõtlemisest ilmajätmisel on olnud ülimalt tulemusrikas. Nn keskmisest eestlasest on saanud mõtlemisvõimetu haugimäluline zombi, kes (ikka veel!) usub poliitikute üha uusi valesid, mis talle meedia vahendusel enne järjekordseid valimisi ette söödetakse.

1990. aastate algul, kui võimalus oli valida sellise riigi loomise tee, kus kõigil eestlastel oleks hea elada, hakati selle asemel otsima uusi peremehi. Need finantsjuutide võimukeskuste näol ka kiiresti leiti. Eesti muudeti Maailmapanga ja IMF näpunäidetel välismaiste suurkorporatsioonide saamamaaks, mida hakati halastamatult röövima. Rootsi pankade röövtegevus, mida isegi maksustatud ei ole, on sellise poliitika ehedaks näiteks. Nüüdseks peame lootusetult tõdema, et laarlaste ja ansiplaste (savisaarlased pole võimupiruka juures kaua tegutseda saanud) äraandliku tegevuse tulemusel on Eestist saanud välismaiste suurkorporatsioonide-pankade asumaa, kus riigikokku valitud poliitikud tegutsevad võõraste võimukeskuste mõjutusagentidena, teenides maksumaksja tasku arvel juudaseekleid riigi mahamüümise eest.

Eesti poliitikud jätsid välismaiste nõustajate soovitusel kasutamata 1991. aastal sülle kukkunud ajaloolise võimaluse saada peremeheks omal maal. Eelistati võõramaiste parunite lakeidena kupja-kiltri-aidamehe ametit, hakates orjalikult uute isandate soove täites hävitama eestlaste elujõu aluseks olevat maamajandust, nüüdseks on sisuliselt hävinenud ka rahvuslik ettevõtlus. 1992. aastal võimule saanud Mart Laari juhitud valitsuse valitud tee on osutunud hukatuslikuks, mille kibedaid vilju me nüüd lõikame.

Kõige kurvem kogu asja juures on see, et puudub vähegi tõsiseltvõetav opositsioon praegusele poliitkartellile. Igasugused katsed luua tegus rahvuslik jõud, on kaitsepolitsei usinal ponnistusel ja üksikute ülemäära suure egoga inimeste lühinägeliku tegevuse tulemusel nurjunud. Seega ei ole võimalik nüüd, järjekordsete valimiste eel, ausatele eestlastele kedagi soovitada, kelle poolt anda oma hääl riigikogu valimistel. Ainuõige tundub valimiste boikoteerimine.

Veebileht ERSP.ee on pooleteistkümne aasta vältel koos mitme teise sõltumatu infokanaliga püüdnud rahvast ärgitada mõtlema, paljastades armutult äraandliku poliitkartelli ahnusest ja alatusest ajendatud tegusid. Eesti on rahvusliku hääbumise teel, mõtlevad inimesed põgenevad elamisväärse elu nimel võõrsile või sulguvad siseemigratsiooni, loobudes närvikava säilimise huvides ajalehtede lugemisest ja teleri vaatamisest. Kahjuks paljud meie rahvuskaaslased on loobunud mitte ainult tahtest olla riigi peremees, vaid mõtlemisest üldse, eelistades riigi kodanikuks olemisele selgrootu vihmaussina eksisteerimist.

Sellises moraalses ja eetilises kriisis viibivas õhkkonnas on veebilehe ERSP.ee ponnistused ühiskonda aktiviseerida või vähemalt mõtlema panna osutunud mõttetuiks, asjatuks aja raiskamiseks ja tegijate närvikava kurnamiseks. Seetõttu on nende ridade autor valinud võõrsil elamise kodumaal valede ja moraalse vägivalla keskel lootusetule vegeteerimisele. Igasugune lootus on kadunud - Eesti on rahvusliku hääbumise vääramatul teel, mida pöörata võiks vaid ühiskonna moraalne ja eetiline taassünd. Hinnates ühiskonna kasinat jõuvaru ja eestluse napivõitu elujõudu, on seda loota ülimalt sinisilmne...

Teatan, et veebileht ERSP.ee lõpetab lähinädalail oma tegevuse, sest mõttetu on raisata energiat mõtlemisvõimetu orirahva ärgitamiseks või paksunahaliste, au ja väärikustundeta poliitikute mõistusele kutsumiseks - veel vähem nende südametunnistusele koputamiseks. Lõpetuseks nendime nukralt, et orjameelsele rahvale, kes ei suuda enda õigusi inimväärikale elule kaitsta, ongi praegune Toompea seltskond igati sobiv ja „väärikas“ valitsejaskond. Rahvas, kes kardab austada oma ellujäämise eest võitlejaid - olgu nendeks siis Sinimägede kangelased, sõjajärgsed metsavennad või 1960-80-ndate aastate vastupanuvõitlejad-dissidendid - ei väärigi omariiklust ja on sõna otseses mõttes oma saatuse sepaks.

P.S. Võimalik, et mingil määral hakkab praegust veebilehte asendama suve hakul Lõuna-Hispaaniasse Andaluusiasse asutatava rahvuslaste koloonia koduleht, kuhu praeguse veebilehe salvestus ajaloolise materjalina taas üles riputatakse.
Allikas:http://www.syndikaat.ee/index.php

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP